Sõiduk

Alustasime rännakut kõigepealt sellest, et varustada ennast sõiduriistaga. Nagu juba eelpool jutustatud, ei olnud võimalik laenutada autot nii, et võtad Argentinast ja jätad maha Tšiilisse, kuid plaan oli just neid riike autoga läbi sõita. Seepärast pidime vahepeal tegema ühe siselennu ja paigutuma ümber Buenos Airesest Santiagosse, kojulend oli planeeritud sealt. 
Üüriautot otsides sattus Alvar sellisele lehele:
http://www.wickedsouthamerica.com
Selgus, et Austraalia kutid on teinud toreda firma ning laiendanud seda üle maailma, pakkudes rentimiseks natuke teist tüüpi sõiduvahendeid (van-e, 4-rattaveolisi maastikuautosid jt),  mis on spetsiaalselt mõeldud matkamiseks.

Sammusime vapralt mööda Santiago tänavaid "vanni võtma", teadmata täpselt, milline bussike meid ootab.

Esmane tutvumine.

Buss oli mõeldud kahele inimesele. Tagumisest osast sai teha voodi ning alla kappidesse panna asju.

 Vihmase ilma korral oleks olnud võimalus süüa ka sees, me küll ei kasutanud seda kordagi.

Tagumise luugi avamisel avanes juurdepääs köögiosale, milles olid riiulid, laud ja toolid ning isegi kraanikauss, kuhu sai pumbates kanistrist vee voolama, kasutatud vesi voolas rattakoopasse.

 Köögivarustuse hulka kuulus veel gaasipliit, kõik nõud ja külmakast.

Igal õhtul ja hommikul, kui toidunõudega kolistama sai hakatud, ilmusid ei tea kust välja koerad. Mõned olid rääbakad ja kõhnad, mõned aga täiesti ilusad täie tervise juures. Ja kohe, kui viimane taldrik tagasi kadus, tõusid ka koerad püsti ja läksid ära. Nad olid tohutult targad ja harjunud enda eest väljas olema.

Need kaks kuulusid meie lemmikute hulka, andsime neile kõik, mis vähegi üle oli. Kahjuks ei olnud seda palju, sest ei varunud suuri tagavarasid.

Rõõmsate värvidega kaunistatud buss paistis teiste autode seas juba kaugelt silma. Üldse andsid inimesed palju positiivset tagasisidet; mööda sõites anti signaali, pandi käsi aknast välja ja lehvitati. Kui ristmikul natuke kauemaks mõtlema jäid, ei hakatud kohe tuututama, nagu muidu on kombeks, saadi aru, et pisut pooletoobised. Tundus, et isegi politseiga (kontrolliti väga palju) oli kergem asju ajada.

Taga sõites pildistati kirju ja naerdi (meile kahjuks jäi sinna kirjutatud mõte pisut ebaselgeks, kuigi tõlkisime lause ära).

Pikkadel sõitudel sai kordamööda taga magamas käidud - üks sõitis, teine magas, super! Ükskord sõitsin magava Alvariga rahvuspargi väravast nii sisse, et maksin ainult enda eest.

Erinevate taustadega:

Kogu 8362 km jooksul juhtus vaid paar pisiasja: üks pirn põles läbi, mille saime järgmisel päeval Dos de Mayo (Teise Mai) linnakeses lasta ära vahetada ning

kumm läks tühjaks, õnneks polnud katki, vaid lasi ventiili vahelt õhku läbi. Shelli meestel oli kohe spets varustus käepärast ning ventiil keerati kinni ja kumm pumbati täis. Kummimees oli ainuke mees, keda matka jooksul kohtasime, kes ei teadnud, kus Eesti asub. Küsis, kas Aafrikas või Euroopas?

Kõige keerulisem asi juhtus siduriga, nimelt ei saanud hästi enam käike sisse, sidur oli paigal. Kuldsete kätega Alvar läks peadpidi auto alla ja käskis mul aga sidurit vajutada, kruttis ja kruttis seal midagi ning sidur hakkas tööle ning töötas lõpuni!

Tegime ka ühe kassiga selfi: