Andide ületus

Tšiili- ja Argentina-vaheline piir Andides on paika pandud veelahkme järgi. Segaseid kohti aga on praegugi, sest kumbki riik tõlgendab asju erinevalt.
Piiriületuskohti tuhandetesse kilomeetritesse ulatuva piiri kohta on hõredalt, meie kasutasime Paso de Jamat.

Tee muudkui kruvis ja kruvis üles, bussike undas ja põrises, andis märku, et mootor peab endast viimase välja panema, et hõrenenud õhus üldse edasi liikuda. Olemine muutus ka endal kuidagi imelikuks. Kõrgusemõõtja näitas, kuidas kõrgus muudkui kasvas; 2500m, 3000, 3500, 4000...

Oli ka nii vapraid, kes jalgrattaga matkasid.

Rekka oli ümber läinud.

Suutsin veel salvestada kõrgeima kõrguse (4817m), kui olemine oli juba väga paha; sain omal nahal tunda, mis tähendab kõrgmäestikuhaigus.
Ja tegelikult polnud mingi ime. Euroopa ja Alpide kõrgeim tipp Mont Blanc on 4810m kõrgune ehk siis viibisime piltlikult selle mäe tipust 7m kõrgemal.

Alvar õnneks tajus vaid kerget peauimasust ning suutis piiril asjalik olla, minu jaoks oli täielik Paso de Jama. Teadsin, et teise riiki ei tohi viia värskeid puu- ja juurvilju, liha ja piimatooteid. Teadsin, et meil on autos sibul, kartulid ja mangod, aga ei olnud võimeline neid ära viskama. Kui hakati autot üle vaatama, nägin vist nii kole välja, et piirivalvurid ei kontrollinudki köögiosa, avasid ainult esiukse.

Piir ületatud jäime kohe bensiinijaama ööbima, sest läks pimedaks ja järgmise asustatud punktini oli üle 100km mägist teed. Järgmisel hommikul ärgates olid klaasid jääs, jube külm oli.

Alustasime varakult liikumist, et allapoole tagasi saada. Tasapisi kõrgust kaotades hakkas enesetunne ka paremaks minema ning suutsin jälle pilte tegema hakata.