Mäed ületatud ja Quilmese varemed nähtud oli otsustamise koht: kas jätkata sõitu alla lõuna poole või teha põige Argentina kirdeossa, kus asub maailma kaunimaks peetud Iguazu joastik. Sinna sõit tähendas üle paari tuhande uhamise kilomeetri lisandumist, sest teekonnal ei tundunud olevat midagi väga põnevat, mille pärast kinni pidada.
Iguazusse sõitmise otsust aitas võibolla langetada üks Buenos Aireses kohatud austraallane, kes peatuses bussi oodates jõudis meile väga palju infot anda. Nimelt oli ta terve maailma läbi rännanud, teadis ka Eestit (pidas meid küll rootslasteks), ning ütles, et need joad on tõesti kõige vägevamad, mida tema oma rännakutel näinud oli, soovitas kindlasti minna. Ta muidugi ei teadnud, et tahame sinna autoga minna, sellised otsad tehakse tavaliselt lennates.
Meil olid võrdlusmomendiks suurematest jugadest vaid Keila ja Jägala juga, seega suunasimegi autonina kirdepoole.
Teekond oli üksluine, kuid edasi sai jõudsalt. Sõitsime ja magasime kordamööda ning pooleteist päevaga jõudsimegi peaaegu Iguazuni välja.
Tasast maad katsid suures ulatuses põllud või näksisid laiuvatel rohumaadel loomad.
Ühe bensiinijaama seinal olid toredad plakatid:
Ikka siin-seal olid rekkad kraavi sõitnud.
Asulakesi läbides oli põnev jälgida, millega kusagil tegeleti, müügiletid olid sätitud suure tee äärde. Selles külas vorbiti savist kõikvõimalikke potte, vaase, aiakaunistusi, nii et oleks vabalt võinud osta mürkrohelise kauni luige, kui ainult seda lennureisi koduteel ees ei oleks olnud.
Teise küla teeääred olid täis pruuni ühesugust mööblit. Ilmselt toimus naaberkülades kaubavahetus vorst vorsti vastu; pruuni peeglikapi vastu sai ühe aiapäkapiku ja sinise vaasi....
Teepeale jäi ka üks suurem linn Corrientes, kus õnnestus leida söögikoht. Üldiselt oli 12.30 kuni 16.30-ni väikestes kohtades siesta aeg, elu oli seisma jäänud, kõik oli kinni, ükski inimene ei liikunud.
Corrientese parillas sai osta pileti ning süüa selle eest palju jaksad, toitusid oli hulgaliselt ning valik hea. Alvar ainult pahandas selle peale, et meeste pilet kallim oli kui naistel, kuna tema arvates sööb mõni naine kindlasti temast rohkem.
Kirdepoole jõudes muutus kliima niiskemaks, metsas hakkas nägema troopilisema välimusega palme.
Selliseid tegelasi jalutas aeg-ajalt tee ääres.
Üle jõgede viisid ajahõngulised rauast sillad.
Udumeeter - skaala näitas, kui suur uduoht parasjagu on.
Märgil näha, et Iguazu pole enam kaugel, samuti ootavad ees Brasiilia ja Paraguai.
Olime sattunud punaste muldade piirkonda, tee ning tee äärde jäävad objektid, kaasa arvatud kõik autod, olid kattunud punase muda kihiga. Ka meie bussikese joonistused muutusid tuhmimaks, punane porikiht ei tahtnud eemalduda isegi tugevas vihmasajus. Santiagos autot tagasi andes nägid pesulamehed kurja vaeva, et küljed taas puhtaks saada.
Ööbisime troopilise hõnguga kämpingus enne Iguazut, et hommikul vara kohe jugama panna. Kämping asus metsa sees väikese käänulise jõe kaldal. Öö oli palav ja niiske, õhk oli paks kisast, mida tekitasid konnad-putukad-linnud, dušširuumi põrandal roomasid kaanid.
Kommentaarid
Postita kommentaar