Esimene kokkupuude araukaariatega

nende looduslikus kasvukohas oli eelmisel päeval enne piiriületust. Olime jõudnud piirkonda, mis ongi Tšiili araukaariate kasvuareaal; Tšiili kesk- ja lõunaosa ning Lääne-Argentina, kõrgusest eelistavad nad 1000 m kõrgusel asuvaid mäenõlvu.

Päev algas meil dinosaurustega muuseumis ja lõppes ööbimisega dinosaurusteaegses metsas. Nimelt on perekond araukaaria väga iidne taimeperekond, pärinedes just samast ajast kui dinosaurused, vahe vaid selles, et ühed on välja surnud, teised elavad edasi. Seepärast kutsutakse neid ka elavateks fossiilideks.

Teisi araukaarialiike kasvab peale Lõuna-Ameerika veel Austraalias. Ühised esivanemad pärinevad ajast, kui Austraalia, Antarktika ja Lõuna-Ameerika olid maadpidi koos ning moodustasid superkontinent Gondvana.


Tšiili araukaaria on ohustatud liik maailma taimede punases raamatus, tema puidu kasutamine on seadusega keelatud.Araukaaria okkad on kolmnurkse kujuga ning 3-4 cm pikkused.
Tüvi meenutab dinosauruse jalasäärt.
Nimetus araukaaria tuleneb araukaani indiaanlastest (tänapäeval kasutatakse rohkem sõna maputše), kelle toidusedelis on araukaaria seemnetel tähtis koht.
Araukaariad eelistavad vulkaanilist pinnast, kuid olles populaarne aiapuu nii Põhja-Ameerika lääneosas, Lääne-Euroopas kui Austraalias kasvavad nad tegelikult väga erinevatel muldadel.
Araucaria araucana on Tšiili rahvuspuu, indiaanlastele ka püha.
Ees ootas meid looduspark, kus kirjade järgi pidi araukaariaid palju kasvama. Seal ka tegeletakse nende kaitsmisega, erinevalt eelmistest tukkadest, kus autoga võis vabalt juurte peal rallida ning telke püstitada.

Kommentaarid