Iguassu joad

Iguassu jõe jugadekompleks (Cataratas del Iguazú) paikneb Argentina ja Brasiilia piiril. 150-300 juga (sõltuvalt veetasemest) kukub alla 2,7 km pikkusest ning 82 m kõrgusest seinast.

Jugade sünniloost räägib legend:

jumal plaanis abielluda kauni Naipí nimelise naisega, kes põgenes kanuus hoopis oma surelikust armsama Tarobá'ga. Raevunud jumal lõikas jõe kaheks, luues kosed ja needes armunud igaveseks langema koskedena.

1320 km pikkune Iguassu jõgi algab Brasiiliast ning suubub lõpuks Paraná jõkke (viimane on Lõuna-Ameerikas suuruselt teine jõgi Amazonase järel), seal puutuvad kokku Brasiilia, Argentina ja Paraguay riikide piirid. Joad jäävad kokkupuutekohast ülesvoolu 23 km. 

Selle pildi laenasin vikipeediast, sest maa pealt ülevaatlikku pilti teha ei õnnestu. Vasakul kaldal on Brasiilia, paremal Argentina. Esimene langus kannab nime Kuradi Kurk - kõige võimsam auk ja kukkumine.

Plaanil on näha teed, mis koskede juurde viivad.

Piletikassade juures oli Alvar väheke pettunud, kuna rahvast oli palju ning tekkis tunne, et ju see mingisugune turistilõks on. Õnneks asendus see tunne peagi teistsugusega.

Sõitsimegi rongiga kõige kaugemale ära, et siis järk-järgult allapoole tulla.

Veemassid voolamas kose poole.

Sammusime mööda metallsilda Kurgu poole, vihma hakkas nii kõvasti sadama, et pilte ei saanud enam teha. Kohale jõudes olime sattunud veemasside meelevalda, sadas nii ülevalt kui pristis alt, vaatepilt oli väga võimas!
See oligi viimane pilt enne kurku:

Järgmisi jugasid külastades jäi vihm vaiksemaks ning pärastpoole päris lakkas. Olime aluspüksteni läbimärjad kuni õhtuni välja, õnneks oli soe.
Vasakul veepeal on näha paadid, mis mahutasid paarkümmend inimest, ning mis sõidutasid ekstreemi otsivad turistid jugade alla.

All kulgeb rada mööda mäenõlva, näha väikesed inimesed:

Ka siin on inimesed peal:

Pargis kasvas palju meie troopikamajast tuttavaid taimi, kuigi kirjade järgi peaks seal kasvama subtroopiline mets?

Orhidee Brassavola.

Tegelikult oli sealne liikumine väga hästi korraldatud. Tugevad metallist teed ehitatud kuristike ja vete kohale, võimalus sõita invakärude ja lapsevankritega, viidad näitasid liikumise suunda. Arvestades seda, et sinna kogu maailm kokku sõidab, ei kujutaks teistmoodi korraldust ette, sest turvalisus sellises kohas peab olema tagatud.

Koaati ehk ninakaru (Nasua nasua). Sonkisid oma pikkade ninadega mudas söögipoolist otsides, turistidelt aga kippusid kohvikutes toitu välja pressima. Märgid keelasid neid söötmast, aga eks nad said oma jao ikka kätte.

Üks jälitas mind tükk aega, sai küpsiselõhna suhu.

Sildilt näha, et ka Alvarile on üks kosk pühendatud.

Iguassu nimi pärineb guaranii keelest ja tähendab „Suur vesi“.

Taas tagasi sissepääsu juures, indiaanlased laulsid oma laule ja müüsid käsitööd.
Puhkehetkel:

Külastuskeskuses oli väljapanek sealsest elust enne ja loodusest.

Iguassu looduspargi territooriumil elavad jaaguarid, tee ääres nägi hoiatavaid märke. Park on suur, ulatudes ka Brasiiliasse ning võis arvata, et ega need üksikud jaaguarid sinna inimeste sekka väga trügi. Samas oleksid nad kõhu kiiresti ja rammusalt täis saanud.

Mõistsime, et see mida sel päeval nägime, oli imeline looduse kätetöö ning tasus vaatamist tuhandekordselt. Hea, et Buenos Aireses austraallane meile seda kindlasti soovitas vaatama minna, muidu võibolla oleks tuhandete kilomeetrite lisandumine sinna mineku otsust teistpidi kallutanud. Piltidelt ei saa seda võimsust ja vetemöllu hästi kätte, aga midagi siiski.