Kui eelmine pargike sattus meie teele juhuslikult, siis Parque Nacional Lihue Calel oli planeeritud ööbimiskohaks, La Pampa kandis lihtsalt ei olnud kaunite paikade valik väga suur ning see tundus huvitav.
Park oli täiesti teistsugune ümbruskonnaga võrreldes, 240 miljonit aastat tagasi oli pursanud vulkaan ning laiaulatuslikule tasandikule moodustunud komplekt mägesid. Haruldane paik meelitas ligi loomi ja inimesi, praegugi sai seal imetleda kaljujooniseid, mille vanus oli 2000 aastat enne Kristust.
Jõudsime kohale õhtul kuue paiku. Tegime söögi ning alustasime matka, pargivahi info järgi pidi teekond kaljujoonisteni ja tagasi võtma aega paar tundi.
Rada kulges algul läbi võsa, hiljem mägedes ja orgudes vingerdavat teed mööda.
Jõudsime kohale õhtul kuue paiku. Tegime söögi ning alustasime matka, pargivahi info järgi pidi teekond kaljujoonisteni ja tagasi võtma aega paar tundi.
Rada kulges algul läbi võsa, hiljem mägedes ja orgudes vingerdavat teed mööda.
Infopunktis oli üleval silt, mis hoiatas puuma eest ning õpetas, kuidas puumaga kohtumisel käituda. Saime aru niipalju, et ei tohtinud karjuma hakata.
Üksikute kuivanud puujändrike otsas kõlkus kümneid raisakotkaid, eks nad lootsid puuma murtud saagist midagi endale näpistada.
Pamparohi (Cortaderia selloana).
Teepeal kasvas üsna ohtliku väljanägemisega kaktusi.
Paljud kaktused avavad oma lõhnavad suured õied õhtuhämaruses, et õiele ligi meelitada öiseid ringikondajaid.
Joonised paiknesid kivirünga all.
Kasutatud oli musta ja punast värvainet, kujutistest midagi väga aru ei saanud.
Kuna kohe-kohe hakkas pimedaks minema, oli meil valida, kas minna tagasi tuldud teed, mis kohati läbis tihedat võsa, kuid oli lühem, või pikemat tolmuteed, mis oli ka autodele sõitmiseks mõeldud. Valisime pikema, mille pikkuseks 7 kilomeetrit, kuid pimedas vähemalt leitav. Päris õudne oli see tagasitee, iga krõbin ja häälitsus tundus kuuluvat puumale, kes kahte maitsvat suutäit haistis.
Pimedas taevas vehklesid lakkamatud välgusähvatused ning tuul tõusis.
Laagriplatsile jõudes olid tuuleiilid juba metsikud, saime tunda tõelisi pampa tuuli. Öösel kõikus buss nii, et tundus ümber minevat.
Teel veel enne pimedat:
Hommikuks olid iilid ning süda rahunenud, sõime kõhud täis ja jätkasime sõitu.
Kommentaarid
Postita kommentaar