Muuseumilinnast hakkasime vaikselt edasi piiri poole nihkuma. Päeva poole paisus tuul üha hullemaks, tee muutus kitsamaks, algul oli asfalt, siis läks üle tolmukaks, ning kruvis muudkui ülespoole. Kurvi tagant tulid kohati sellised tuuleiilid, et tekkis hirm, kas buss ikka teepeal püsib. Ka temperatuur langes pidevalt. Õnneks olid Andid siiski esimese piiriületusega võrreldes leebemad.
Väike külake nimega Primeros Pinos üllatas kummaliste okaspuudega, teen neist järgmise postituse.
Tuul muutus meeletuks ning õhtu hakkas ka saabuma. Osustasime enne piiri ööbima jääda, lootuses, et hommikuks tuul nõrgeneb. Leidsime kauni araukaariate metsatuka ning parkisime bussi puude vahele, kus natukenegi vaiksem oli. Buss on ka pildil!
Toppisime selga kõik soojad riided, mis vähegi kaasas olid, ning ööbisime ära, enne veel poseerisime koos haruldustega.
Teekonnainfo:
Piiripunktis Paso Icalma ootas ees järjekord.
Tähtsust täis piirivalvurid askeldasid edasi-tagasi, järjekord liikus teosammul. Kokku veetsime seal kaks ja pool tundi, täitsime pabereid, läbisime tolli ning vahtisime niisama.
Argentinast lõpuks välja saanud ootas ees Tšiili. Seal oli tempo kiire, kontrolliti paberid üle ning heideti pilk autole, et ei oleks kaasas puu-ja juurvilja, liha- ja piimatooteid. Viskasin eelnevalt ära portsu kartuleid, sibul aga oli asjade vahele ununenud ja sinna see ka jäi.
Kommentaarid
Postita kommentaar